Viljandi Kutseõppekeskuse õpetajad on üks ütlemata lahe kamp — juba kaks aastat on nad oma kollektiiviga käinud Elamus Plussi seiklusreisidel, vallutamas Ees-Aasia mäetippe. Kust üldse selline mõte ning kuidas mägireisid töökollektiiviga välja näevad, selgitasid loodusainete õpetaja Maarika Sild ja projektijuht ning välissuhete koordinaator Mari Moorats.
Esimesed mäereisid tekitasid sõltuvust
Viljandi Kutseõppekeskusesse olid juba 2020 aastaks sattunud kokku 8 seiklushimulist töötajat, kes otsustasid tol aastal esimest korda koos võtta ette tavapärasest täiesti teistsuguse reisi — Kilimanjaro mäe otsa Tansaanias. Esimene matkanakkus käes, ei saanud ka tulevatel aastatel sellest mööda vaadata, kohe järgmisel aastal vallutati Karpaatide kõrgeim tipp.
2023 aastal tuli Kilimanjaro otsa roninud õpetajatel mõte avastata üht Ees-Aasia tuntuimat tippu, Ararati, mille nõlvadel puhkab piiblimüütide järgi Noa laeva vrakk. Idee olemas, oli vaja kaasosalisi — miks mitte töökollektiivist. Idee visati õhku kooli sisemeililisti, kus leidus kiirelt kaheksa huvilist. “Need, kes tulid, tulid kohe, ilma väga paljude küsimuste või kõhklusteta. Ütlesid, et lähme proovime muidugi.” meenutab loodusteaduste õpetaja Maarika muiates. “Aga eks muidugi oli ka neid, kes mõtlesid, et meil on vist midagi ikka viga, et normaalsetel reisidel ei taha käia.”
Mõte, mägi ja matkajad olemas, oli nüüd vaja leida instruktor, kes õpetajad tippu juhataks — nii jõudiski Maarika Elamus Plussi ja elamusveduri Maarjani.
Seiklus Türgi kõrgeimal mäel, Araratil
Enne Türgi kõrgeima tipu vallutamist, korraldas üks grupikaaslastest kogu seltskonnale treeninglaagri Aidu karjääris. Seal viidi läbi kahepäevane matk, koos telgis ööbimisega — eesmärgiga valmistuda ette kõrgel mäel tõusmiseks füüsiliseks koormuseks.
Päris mäereis aga algas viperustega juba Tallinna lennujaamas, kuhu nimelt jäi seltskonna pagas, mis ei olevat lennukile ära mahtunud. Aga nagu võib arvata, on varustus mägireiside puhul päris oluline… Õpetajad ei lasknud end sellest aga heidutada ning võtsid siiski suuna Ararati jalamile. Esimesele päevale planeeritud aklimatiseerumine jäi viperuse tõttu ära, kuid selle asemel sai kamp nautida kohalikku kultuuri ning pagasi saabumisel, reisi teisel päeval juba päris mäkketõusuga pihta hakata.
Paar esimest päeva tõusti mööda mäenõlva järjest kõrgemale ning liiguti siis alla laagrisse tagasi. Sellist uute kõrgustega harjumist nimetatakse aklimatiseerumiseks ning see on eriti oluline enne kõige kõrgemaid tiputõuse, tegemaks kindlaks, et matkajate kehad on uutmoodi altituudiga harjunud.
Oodatud tipupäeval ootas õpetajaid eriti varajane äratus. Kasutamaks ära parimaid tingimusi lumel, algas nende hommik äratusega kell 1 ning pärast kiiret hommikusööki seati sammud tipu poole juba kella kahest öösel. Tipupäev kujutab endast tervet matka täis päeva — varakult minnakse tippu ning sealt otse tagasi, et vältida öö peale jäämist. “See päev oli kindlasti kõige raskem, kõige pikem. Alla laagrisse jõudsime õhtul 5-6 paiku tagasi.”
Seitse õpetajat kaheksast jõudsid tol päeval 5,100m kõrgusele. Kõrged mäed on aga väljakutsuvad ning üks grupiliige tundis veidi enne 5000 meetri peale jõudmist, et enesetunne hakkas langema ning suundus ühe giidiga ühte kõrgematest laagritest tagasi. Ülejäänud kamp liikus aga edas, nautides lõpuni välja maalilisi vaateid mäenõlval ning tipueelsel liustikul. Mäetipp jäi sinna jõudmise hetkeks vaid Viljandi seltskonna päralt!
Kuidas läks aga kahel grupiliikmel, kes olid reisil esimest korda? “No eks nad vahepeal kirusid. Eks igaüks tegelikult natuke kirub oma otsust tulla, kui raskeks läheb, aga sellest peab üle olema. Kokkuvõtvalt on see kogemus ka harvu raskeid hetki niivõrd väärt.” naeratab Maarika.
Maaliline Svaneetia
Kui mägede pisik juba sees, siis on sellest raske lahti saada. Nii leidiski sama seltskond - uue liikmega projektijuhi Mari näol - 2024 aastal tee Svaneetiasse, Gruusias. Sellekordne proovimatk toimus Siguldas, kus treeniti treppidel tõusmisega.
“Mul ei olnud õrna aimugi, mis maailmaga tegemist on. Samas mõtlesin, et kui ma praegu ei proovi, siis see jääbki tegemata” kommenteeris Mari oma otsust kolleegidega liituda. “Ja eks see ole mul selline väikestviisi salaunistus olnud juba pikalt. Aga noh, päris nii lihtne jalgsimatk nagu mulle seda reklaamiti, see siiski ei olnud” naerab ta.
Svaneetias sai kogetud nii kaljuronimist, kassidega liustikul käimist, mööda mäetippe hanereas köide seotult jalutamine. “See on midagi kirjeldamatut, aga midagi, mis jääb elu lõpuni minu sisse” meenutab Mari.
Aga alustame algusest. Esimesena sõideti autoga Mestiasse kus alustati taaskord aklimatiseerumisega üle eripalgeliste, muinasjutulisi maastikke — ületati mägikarjamaid, metsa, kivimetsa, mägijõgesid. Vabapidamisel nähti nii hobuseid, sigu kui ka lehmi.
“Võrreldes Araratiga oli see maastik midagi muud. Kui Ararat oli kui kivikõrb, siis Svaneetia õitses. Kogu aeg oli midagi vaadata — üks hetk ahhetad siiapoole, teine hetk sinnapoole”.
Enne mäejalamile jõudmist leidis aset aga kaks aklimatiseerumise päeva. Tippu hakati liikuma alles pärast kolmandat aklimatiseerumist mäel ning telkimist mäeorus.
Kirjeldades matka ennast, meenutas Maarika, et Ararat ja Kilimanjaro olid Svaneetia järskude tõusude kõrval kui lapsemäng. “Kui jäid vahepeal seisma ja vaatasid alla, siis said aru, et sa oled mäeharjal täpselt kuristiku serval. Ja kui mõtlesid, et võibolla edasi ei jõua, siis said aru, et ega tegelt tagasi ka ei julge.”
“Sellel matkal ma ei usu, et keegi oma eluvalikuid isegi kirus. Need maastikud ja vaated olid tõesti niivõrd ilusad, et viisid kõik mõtted mujale. Sul ei olnud aega mõelda isegi, et oled väsinud vaid sa pidid alati olema valmis järgmiseks põnevaks etapiks. Ei olnud lihtsalt nii, et paned jala jala ette.” kirjeldas Mari.
Svaneetias jõudis seltskond 3,600 meetri kõrgusele. Mäetipp ise on 4008m kõrge, kuid seekord otsustas seltskond täiesti üles välja mitte minna. Pärast seda kui kohapealne giid ootamatult haigestus, võttis asendusgiid vastu otsuse, et viimased paarsada meetrit on grupi ettevalmistust ning varustust arvestades veidi liiga palju. “Meil olid küll kirkad ja kassid, aga näiteks ei olnud meil päris õigeid jalanõusid kasside jaoks.”
Svaneetia tipupäev algas veidi hiljem kui Ararat, ärkamisega kell kolm ning tagasi laagrisse jõudmisega täpselt õhtusöögi ajaks. Lõunapausi kui sellist tipupäeval ei olegi, vaid igaüks sööb kaasavõetud snäkke kas puhkepausidel või liikudes.
Mägede vallutamine kui parim viis kasvada kokku oma töökaaslastega
Nii Mari kui Maarika nendivad, et mägireisi kogemus oli kuldaväärt, just koos oma kolleegidega. “Need vaated, see teekond, see meeskond. Tekib selline küünarnukitunne sõna kõige positiivsemas võtmes — sa tead et sa oled hoitud ja hoolitsetud. See meeskonnavaim, mis mäel välja tuleb, see on midagi, mida ei saa ka kõige paremal meeskonnakoolitusel.” kirjeldas Mari ühekskasvamise tunnet, mis seltskonnale mägedes reisides külge jäi. “Ma arvan, et siin koolitöös samamoodi. Kui on vaja midagi lahendada või ellu kutsuda, siis tean, et see on see meeskond, kellega saab kõik tehtud.”
“Tänu reisidele oleme oma grupiga ikka väga lähedaseks saanud.” nõustub Maarika.
Reisid toimusid õpetajate jaoks suvel, väljaspool tööaega, ning töö ei jälitanud neid mäenõlvale. Tööjuttu tuli ette vaid veidi: “seda arutasime küll, et kõik meie töökaaslased võiksid koos mäetippu tõusta. Seal on vaja niivõrd palju usaldust ning üksteise toetamist - nii füüsilist kui vaimset - et see oleks kõikidele kollektiividele ülivajalik.”
“Väga, muidugi, absoluutselt soovitame ka teistele kollektiividele. Ega niisama ei öelda, et mine kellegagi reisile ning seal saad aru, kas ta ikka on õige inimene kellega koos elada või mitte.”
Ka 2025 aastal ei plaani Viljandi Kutseõppekooli õpetajad reisimata jätta — sihtkoht ei ole veel kindel, aga valikus on näiteks nii Montenegro kui Austria. Igal aastal pärast reise on õpetajad teinud töökaaslastele ka muljetejagamise vooru, kust loodetavasti tuleb ka järgmistel aastatel kaasmatkajaid juurde.
Elamus Pluss aitas igal sammul
Nii Maarika kui ka Mari on mõlemal aastal olnud väga rahul oma elamusveduri Maarjaga, kes on gruppi motiveerinud, õpetanud ja juhtinud juba kahe mäe otsa. Positiivsed kokkupuuted Elamus Plussiga algasid aga juba varem — Tartus Matkaspordi poes, kus õiget varustust aitasid leida just kohalikud elamusvedurid.
“Tegelikult ei olnud valmistumine üldse nii keeruline kui alguses mõtlesin. Elamus Plussil on kokku pandud terve dokument nimekirjaga asjadest, mida sul vaja läheb, kust seda leida või mis võiksid olla alternatiivid.” - Mari
Vedur Maarja korraldas enne minekut õpetajatele ka kogunemisi - nii veebis kui päriselus - kus vaadati üle vajaminev varustus ning peeti maha küsimuste-vastuste voorud kõige kohta, mis mägesid vallutaval seltskonnal pähe tuli.
“Kokkuvõttes soovitaksime igal kollektiivil sarnase reisi peale mõelda. Oskused, mis see kaasa annab, on tõesti ka igapäevatöös niivõrd olulised.” võtavad nii Maarika kui Mari kokku oma seiklused Elamus Plussiga mägedes.
