18-20.06.2018
Alustame algusest
Mount Whitney on Sierra Nievada mäestiku pärl kesk-Californias, 4421-meetrine teravatest sambataolistest kivimürakatest koosnev tipp, mis on väljaspool Alaska osariiki USA kõige kõrgem punkt. Üks USA “14’ers” listist ehk siis üle 14 000 jala kõrgusele ulatuvatest tippudest. Rohkem ilmselt ei olegi vaja põhjendada, miks seal ära käia oli vaja.
Kahjuks või õnneks ei ole mina ainukene, kellele need loosungid atraktiivsena tunduvad. Selle tõenduseks ei leidnud ma SoCalis (= Lõuna-California) viibitud poole aasta jooksul ühtegi matkahuvilist, kes poleks seal käinud või kellel ei oleks plaani sinna minna… ja matka-/ronimishuvilisi on sealkandis jalaga segada. Ilmselt, sest aastaringi on seal 10/10 ilm matkamiseks. Lisaks on Whitney’le olemas “turistirada” (Mount Whitney Trail) ehk iga teine füüsiliselt vormis snörr võib tippu jalutada. Mina loomulikult pidasin ennast vähe lahedamaks vennaks kui keskmine USA snörr, nii et võtsin sihikule raskuselt järgmise raja, Mountaineer’s Route. Ülejäänud variandid nõuavad juba hardcore kivironimist, mida free soolovad ainult Alex Honhold juuniorid. Päris nii kõva vend kui “juunior” ma veel pole. Igatahes, rahvamassijuttu jätkates: seega pole imestada, et loodusparki sisenemiseks nõutakse pääset. Lähed pargivalvuri juurde ja ostad - lihtne, eks? Nope. Kuna tahtjaid on ülipalju, siis pääsmetele korraldatakse iga aasta loterii. Talvel on tingimused vähe lumisemad ja tikkujaid oluliselt vähem, aga suvel peab ikka korralikult kätt pulsil hoidma, et see pääse endale pihku saada. Ma arvan, et kuskil märtsis avati taotlemine. Numbriliselt pääsete arvu ei mäleta, aga ainult 30% võidab selle. Mina aga ei kuulunud seekord selle 30% hulka.
Pidu läbi, tipp tegemata? Ilmselgelt mitte, kui ma siin trükimasinat huugan. Õnneks paisatakse üks hetk pääsmed, mida ei kinnitatud, tagasi müüki (pääse oli ca 10-20 USD). See juhtus mingil ettemääratud kuupäeval ja umbes kl 8 hommikul. Panin endale äratuse ja kõik värgid, aga loomulikult suutsin sellest hoolimata sisse magada. Kell 10 tõmbasin paaniliselt arvuti lahti ja enda suureks rõõmuks avastasin, et perioodiks juuni-august oli alles suurusjärk 5 pääset. Ajee, kottis! Tasub veel mainida, et pakutakse 1 ja 2 päeva pääsmeid. Kuna varustust oli minimaalselt kaasas (üldse mitte), siis tahtsin ka võimalikult vähe rendile kulutada - ja ka ajaliselt kokku hoida - ehk 24-tunni pääse läks käiku. Teadsin, et praktiliselt ühe päevaga 4400+ meetri peale kütta on päris korralik organismi häiresse lükkamine… aga sellest täpsemalt juba natukene hiljem.
Auto tagaiste ehk unelmate voodi
Nii ma siis 18. juunil teele asusingi. Kuna ilma pääsmeta “õigetele” matkaradadele ei pääsenud ja telki ka polnud, tuli välja mõelda alternatiivplaan aklimatiseerumiseks. Niisiis sõitsin autoga nii kõrgele, kui sai - Horseshoe Meadows kämpinguala (3000 m). Jätsin auto akna kergelt lahti ja seadsin ennast “mugavalt” tagaistmele magama. Hommikul oli küll väga-väga väike peavalu, aga uni oli täitsa okei. Hommikul tervitas mind aga muhe sõnnikuhais, sest valges avastasin, et kõrval asuvad hobusetallid… oleks võinud ju kämpingu nimest järeldada. Ajasin kargu alla ja tegin sealkandis veel kiire aklimatmatka kuni ~3300-3400 m. Seejärel oli vaja minna järgi minna pääsmele, allpool asuvasse wild-wild west linnakesse, Lone Pine. Muidugi enne sai sisse laaditud hommikusöögiks korralik XXL steik friikatega. Koos pääsmega anti kaasa ka kaasaskantav vetsupott (desinfitseeriva pulbriga kilekott pmst) ja loeti sõnad peale, et kõik, mis üles viid, tood alla tagasi ka. Mõistlik.
Üks tegevus oli mul siiski veel jäänud - kiiver, kassid ja kirka rentida, sest eelnev uurimustöö väitis, et Mountaineer’s rajal on veel teepeale jäävas kuluaaris lund. Siinkohal protip: märksõnad ”Mount Whitney Portal message board” ja “Mount Whitney Zone forum” aitavad leida foorumid, kuhu postitakse peaaegu igapäevaselt rajainfot. Seega alustasin rendikoha otsinguid. Selgus, et kõrval asuvas väikelinnas Bishop võib rendikohti leida. Umbes tund aega sõitu. Sealt sain ilusti kassid ja kirka, iseenesest täitsa okei korras, kuigi kassid lagunesid mul siiski üks hetk rajal koost. Kiivrit nad põhimõtteliselt ei rendi (legaalsetel põhjustel), nii et selle pidin välja ostma. Ilma kiivrita ei ole hea mõte sellel rajal ukerdada. Kiire toidupoe külastus ja sellega olingi valmis. Tegin Lone Pine’s aega parajaks, nautisin huvitavat ja ilusat kõrbe/mägede piirimail asuvat tühermaad ning suundusin hostelisse. Hostel oli odav, narivooditega toad ja täis kuulsa Pacific Trail matkaraja läbijaid. Tundus, et mõned neist ei ole kuu aega dušši näinud. Mis seal ikka, keerasin ennast umb 20:00 konkusse magama, kell 01:00 ootas juba äratus. Uni oli üürike ja väga kehv, nagu tihti enne tipupäeva kipub olema.
kuuvalguses rajale
Üles saamisega raskusi ei olnud, sest uni oli niigi olematu. Hiilisin endale riided selga ja astusin mõnusalt kargesse (ikkagi mingi +20 C) öösse. Raja algus, Whitney Portal (2500 m) oli 30 min autosõidu kaugusel. Stardipunktis oli minuga ühisel rindel omajagu pealampidega inimesi ja parkla autodest pungil. Niisiis astusingi 02:00 mõõduka rahvamassiga rajale, mis oli väga kergesti äratuntav ja hästi märgistatud. Astumine oli mõnus ja teistega koos liikudes eksimine raske. Siiski teadsin, et pean üks hetk põhirajalt kõrvale keerama ja üsna alguses. Juhtuski, et kõndisin umbes 15 minutit raja lahknemiskohast mööda ja alles seejärel sain kaarti puurides aru oma veast. Õnneks väike kaotus. Mountaineer’s rajale keeramise koht oli aga pimedas pigem raskesti leitav ja pidin mitu korda üle kontrollima, et lähen õigest kohast. Ühtlasi, sellelt rajalt olid ka teised inimesed kadunud, olin täiesti üksi. Kiiduväärt AllTrails kaardirakenduse abil oli rada täiesti hästi järgitav. Alguses oli suhteliselt võsa, mis üks hetk asendus aga kivilahmakatega. Rada muutus järjest kitsamaks, kuni viis üsna peenikestele äärtele, kust kukkumise kõrgust oli pimedas raske hinnata. Siiski teadsin eeltööst, et siin kukkumine on tõenäoliselt surmav. Ühtlasi teadsin, et siin on suur oht rajalt kõrvale kalduda ja lõksu jääda kohta, kust alla ronida on väga raske. Seda on siin kohas korduvalt juhtunud. Rada oli väga raske leida ja seal turnimine pimedas üsna kõhe. Siiski teadsin, mis suunas vaja minna ja varsti olin jälle lihtsamal pinnasel.
Kella 5 ajal hakkas silmapiiril päike tõusma ja nägin esimest korda oma sihtmärki, teravatipulist mäeahelikku. See oli hea hetk toiduvarusid tühjendada ja päikesetõusu vaadata. Ilm oli ideaalne. Rassisin kivisel maastikul edasi, aeg-ajalt suurte kivimürakate vahel turnides ja kivilt kivile hüpates. Varsti leidsin ennast silmitsi vääntaimede rägastikuga; olin rajalt natukene kõrvale kaldunud. See tähendas, et pidin nendest läbi pressima ja see oli väga nüristav tegevus. Endamisi kirusin neid klaustrofoobilisi vääntaimi kohe südamest. Edasi oli minek üsna selge ja mõnus, mõningate väikeste kiviklibus ukerdamistega. Ühtegi inimhinge ei olnud siiani kohanud. Kuid jõudes ühe mägijärveni 3800 m kõrgusel, Iceberg Lake, nägin 2 ikkagi 2 telki. Seega teadsin, et olen õiges kohas. Nüüd oli juba selgesti näha ka aukartust äratav Mt Whitney tipp (pildid ei õigusta seda vaatepilti). Loodus oli kivine, aga särava päikese all imetlusväärne. Selleks ajaks oli mul juba tekkinud kerge uimasus ja peavalu - kõrgushaiguse esimesed sümptomid. Puhkasin hetke, sest nüüd ootas ees juba tõsisem osa rajast.
Tere, kõrgushaigus
Kiiver koos katki läinud GoPro kinnitusest tingitud DIY lahendusega monstrum peas (vt pilti), hakkasin kell 09:30 tipu poole viiva kuluaari suunas sammuma. Jälle kiviklibu. Kuluaari algusesse jõudes aga ootas eest teretulnud lumi, poolsulanud supilaadne toode. Sidusin kassid jalga ja haarasin relva (loe: kirka) pihku. Füüsiliselt olin väga heas vormis, aga hõre õhk tegi lumesupis üles rabelemise heaks katsumuseks. Seal nägin ka esimesi matkakaaslasi, kellega vahetasime paar sõna. Nende aklimat tundus parem, sest möödusid õige pea minust. Üks hetk andis aga üks kassidest järele ja tuli jalast. Otsustasin, et ei ole mõtet seda parandama hakata, sest olin juba lumise osa lõpus. Ukerdasin viimase lõigu 1 kassiga ja jäin ühe suure kivi varju puhkama. Pea lõhkus järjest rohkem. Ootasin, et eesminejad järgmise lõigu ära läbiksid, sest kivivaringu oht oli arvestatav. Sundisin ennast midagi sööma ja võtsin sisse peavalurohud, millest suurt abi siiski polnud.
Aegamööda sain kiviklibus ähkides järgmise vahekohani. See oli otsustav koht. Viimased 400 meetrit tipuni oli kaljuronimine ja selles oli vaid paar lihtsamat marsruuti, mis aga ei olnud märgistatud. Teadsin rajakaartide põhjal, kuhu umbes peaksin hoidma. Lihtsamad rajad olid hinnatud UIAA raskusastmega 3-4, ülejäänud aga juba raskemad. See tähendab, et ka kõige lihtsamal marsruudil on vaja tehnikat ja julgestamata kukkumine on suure tõenäosusega surmav. Paljud ronivad seda lõiku köies. Mõnus närvipinge ja adrenaliin võtsid sel hetkel üle. Asja tegi veel raskemaks see, et teatud kohad olid veel lume ja jääga kaetud, küll aga mitte palju. Võtsin paar sügavat hingetõmmet ja hakkasin oma 12 kg kotiga ronima. Peavalu, hingeldamine ja uimasus oli selleks hetkeks (4000 m) juba arvestatavaks faktoriks muutunud. Kuna kogu rada ei olnud nähtav, siis andsin endast parima, et kõige lihtsamini läbitavad lõigud leida, ja lootsin, et see viib mind tipuplatoole. Sellise ronimise käigus on oluline kontrollida, et iga hold, millest kinni võtad või millele astud, on tugev ja varise lahti. Seda ma ka tegin. Üks hetk haarasin kivinukist, loksutasin seda mõõduka jõuaga enne keharaskust. RAKSAKI, kivinukk murdus lahti. Mu süda kukkus saapasäärde, sest seljataga haigutas tühjus. Kogusin ennast hetke, olles tänulik, et teadmised ja eeltöö mind elus hoidis sel hetkel.
Minek oli raske, väga raske. Ka füüsiliselt, aga eelkõige just järjest süveneva kõrgushaiguse tõttu. Ega enam valikut ka ei olnud, sest alla ronida on alati raskem ja ohtlikum. Sundisin ennast edasi, ikka üles. Lõpuks nägin serva. Jõudsin tipuplatoole. Oi, kui hea tunne see oli.
Tipp ja nimi kasti
Kõrgushaigus
14:00 jõudsin tippu. Tipuplatool nautis vaadet jällegi üsna palju inimesi. Lisaks oli seal üks hädaolukordadeks mõeldud majake, mille küljes oli kast nimekirjadega - tipu ära teinud matkalised. Panin ka oma konksud sinna, ühtegi teist eestlast nimekirjas silma ei jäänud. Puhkasin, tegin tipupilte, jõin, üritasin midagi süüa. Ma arvan, et peesitasin umbes 10 minutit seal ja pärast püsti tõudmist lõi pähe migreenimõõtmetega peavalu ja kõhtu iiveldus, rinnus hakkas valus. Juba enne kõndisin kui udus, aga nüüd tundsin, et asi läheb tõsiseks. Sümptomid ainult progresseerusid. Teadsin, et pean alla minema - ja kiiresti. Juba enne sai plaani võetud, et teen “traaversi” ehk alla lähen teiselt poolt, lihtsamat Mount Whitney Trail rada. Ainuõige valik sellises konditsioonis olles. Koperdasin rada mööda alla, nagu oleksin pudeli viina ära joonud. Ainuke mõte, mis peas tagus: “alla, alla, alla, mine alla!”. Tahtsin oksendada. Ei mäletagi aega, mil enesetunne oleks viimati nii sant olnud. Õnneks oli rada lihtne. Tõstsin tempot… mis nägi välja nagu Pirokunn oleks pärast 5. viinapudelit Selverisse järgmise järgi jooksnud. Koperdasin inimestest mööda, näiliselt kummist olevad hüppeliigesed kivirahnude peal üritamas ellu jääda. Õnneks jäid terveks. Kõik oli hägune. Mäletan, et inimesed said aru, et ma pole konditsioonis. Põrkasin mõnele ka otsa, vabandasin oma pehme keelega ja koperdasin edasi. Keegi küsis mult midagi - äkki, kui palju tipuni veel. Vastasin midagi, koperdasin edasi.
Alla, ikka alla
Nii ta läks, ainuke eesmärk elus oli tol hetkel järgmine samm võtta ja allapoole jõuda. Iiveldus jõudis haripunkti ja oksendasin raja kõrval. Võib-olla natukene tegi paremaks. Kuskil 3500 m peal hakkas vaikselt olukord paremaks minema. Tundsin, et on lootust. Kõndisin aina edasi, tehes järjest pikenevaid puhkepause kivil löntis istudes. Paaril korral jäin istudes mõneks või mõnekümneks minutiks magama. Ka veevarud olid kah otsakorral. Pürgisin edasi ja varsti hakkas hämarduma. Ma ei jõudnud ära oodata, millal see lõpp kätte jõuab. Nüüdseks olin tagasi metsas, mis andis lootust, et ei ole palju jäänud. Vähemalt enesetunne läks järjest paremaks - lausa imestusväärselt kiiresti. See aga oli nüüdseks asendunud kurnatusega. 21:30 jõudsin pimedas tagasi raja algusesse. Peavalu oli praktiliselt läinud, aga väsimus tahtis silmanägemist võtta. Olin rajal olnud 19 tundi ja läbinud 50 km, 2000 tõusumeetrit üles ja alla tagasi. Sõitsin pool tundi tagasi hostelisse, sõites oli raskusi üleval püsimisega ja nägin kurnatusest kergeid hallutsinatsioone. Jõudsin siiski ohutult tagasi ja kukkusin otse narivoodisse magama.
Järgmine päev tagasi San Diego’sse sõites mõtlesin küll, et ei taha enam ühtegi mäge näha. Veeretasin peas klassikalisi mõtteid, et kas risk tasub ennast ära, kas on vaja. Ma arvan, et läks paar päeva, isegi mõni nädal, et kohale jõuaks see tänuväärne “tegin ära” tunne! See preemia, mis raskete eneseületustega kaasneb. Magus nagu mesi. Jaaaa septembris olin juba Kilimanjaro tipus, sest… YOLO.
Elamusteni!
Elamusvedur Allan