27.07-8.08.2019
Gruusia kutsub, mäed kutsuvad. If you can, you must! Nii algas Kazbegi tutvustus kui 2018. aasta lõpus reisiseltskonda kokku panema hakkasime. Miks just Gruusia? Sest seal on mõnus! Natuke üle nädala kestvasse puhkusesse on võimalik pista nii mägimatk kui ka linnareis ning sealjuures küllaga kohaliku kultuuri nautida. Ja oi kus seal on mäed! Meie eesmärgiks sai seatud kõrgusel kolmas mägi Gruusias, mille tipp ulatub 5054 meetrit üle merepinna. Mägi on piisavalt tehniline, kuid hea treenituse, õigete oskuste ja natukese õnnega tehtav kõigile. Nüüd aga kõigest täpsemalt.
Meie reis algas Riia lennujaamast, kus grupiga kohtusime. Kõik omavahel tuttavad veel polnud, kuid teatavasti matkamine on tegevus, kus on võimalik sõlmida sõprussuhteid kogu eluks, mistõttu sai ka jää kiirelt lõhutud. Kõik teadsid kedagi ja varasemates treeninglaagrites olid juba paljud koostööd harjutada saanud. Vahele peakski mainima, et lisaks varakult esitatud varustuse nimekirjale ja treeningsoovitustele tegime ka paar suuremat kogunemist, kus harjutasime üheskoos köietehnikat ja õppisime üksteist paremini tundma. Raske õppustel, kerge lahingus! Aga jätkame reisiga. Nagu ikka, oli ka seekord lennujaamas natuke sigimist ja sagimist, et kõik pagas ära saaks antud ja õigesse väravasse jõuaks. Üks väike soovitus ka vahele. Võtke oma pakkekile kaasa, sest teatavasti on matkakottidel igast ripnevaid osasid, mis võivad kuskile kinni jääda, seega on hea mõte oma kott ära kiletada. Kui lennujaamas maksab kiletamine 12 eurot, siis pakendikeskusest saab rulli kätte 5 euroga. Lend oli hiline ja Tbilisisse jõudsime varahommikul, kus ootas meid juba tuttav Vašo, kes kogu kraami koos inimestega bussi paigutas ja suuna Stepansmindasse võttis. Kohale jõudes olid veel poed kinni aga hotelli hommikusöögilaud oli avatud ja saime mõnusa hommikusöögi kehasse. Kotid panime terrassile, sõime, kohvitasime ja tegime veel viimased pakkimised ja varustuse kontrollid. Terrassilt oli meie eesmärk paista - imeline. Ennelõunat saime liikuma. Esialgu tundus mu ca 35-kilone kott päris raske, kuid ajapikku harjusin ära. Ilm oli ilus, päike paistis ning lennukis/bussis magatud öö ei tundunudki nii hull. Külast läbi jõudes hakkas rada pihta. Mõnus mäginiitude vahel looklev matkarada. Tempo oli rahulik, kuid umbes poolel teel tegime kerge asjade ümberjagamise, et koormat kergendada. Teadsime, et järgmine päev tuleb raskem. Plaanis oli ca 350 tõusumeetrit, et jõuda Trinity kiriku juurde telkima. Ca kaks tundi rahuliku minekut ja olimegi kohal. Panime telgid sadulale maha ja uuristasime ümbrust, käisime kiriku juures, kus sai ka vett ja tualetis käia. Mõnusalt suurel rohelisel väljal jooksid vabalt hobused ringi, kes ka ootamatult öösel ühe meie telgi otsa koperdasid. Ärkasin kõrvaltelgist tuleva kiljatuse peale ülesse ja kuulsin kuidas hobune minema kappas. Korraks võttis kõhedaks küll, mis siis kui mõni meist üle kappab?
Enne matkaga edasi minekut võtan aega, et kiirelt meie reisiseltskonda tutvustada. Kokku oli meid 12, kellest moodustasime kolm neljaliikmelist köiskonda. Sooline jaotus oli 25% naisi ja 75% mehi. Vanuseliselt oli noorim kahekümnendate alguses ja vanim neljakümnendate alguses.
Teine päev algas tuuliselt, sest hommikupäike oli veel mäe taga peidus aga kui esimesed päikesekiired paitama hakkasid sai ka riideid vähemaks võtta ja mõnusat soojust nautida. Pikalt muidugi mõnuleda ei saanud, sest hommikune rutiin vajas tegemist. Iga telkkond tegi omale vee soojaks, et Tacticali toidupakk üles soojendada. Igaüks sai omale sobivad pakid kaasa valida. Telgid kokku, kiire jooks kiriku juurde, kes ei soovinud kivi taha istuma minna ja kott selga, et ikka ülesse liikuda. Üheksast olime teel, pakkimisele läks pikemalt, sest grupp on suur ja kõik pole kiire väljaliikumisega harjunud. Esimene tõus oli päris järsk ja võtsime teadlikult rahuliku tempo, et mitte kohe alguses ära väsitada. Nagu ikka tegime teatud aja tagant pause aga muus osas ikka ülesse, natuke lauget ja jälle ülesse. Pärast kolmetunnist matka jõudsime seljandikule, kus avanes avar vaade nii meie eesmärgile kui ka järgmisele laagrile, kuid sealt oli veel minna. Puhkasime ja nautisime ilusat vaadet, osad läksid juba ees ära, et laagri paremad telkimiskohad ära võtta. Mina tulin nautijatega rahulikult järele. Täpselt enne laagrit ületasime ka esimese kiirema mägijõe. Kui me jõudsime siis isegi oli telgikohti, kuid päeva edenedes kohad täitusid. Laagrirutiin oli igaühel erinev. Mina lebotasin telgi ees matil, võtsin päikest ja lugesin raamatut. Osad läksid mööda rada edasi väiksele aklimatiseerumise jalutuskäigule. 3000 m peal, kus me olime oli ka päris mõnus hütt, kus sai kaarte mängida ja kesvaga keha kosutada. Võimalus oli ka ööbida ja süüa, kuid need vajadused olid meil endil rahuldatud. Mängisime päris pikalt “libahunti” ning telgi juurde tagasi läksime juba pimedas.
Kolmanda päeva ilm oli valdavalt päikseline, kergete külmade tuulehoogudega. Päeval sai veel lühikeste varukatega käia, kohati siiski tuli pusa peale panna. Kõndimine algas veel roheluses, kuid peagi muutus kiviseks. Ületasime kiirevoolulise mägijõe ja peagi olime paljude jaoks esimese liustiku juures, nimeks Gergeti liustik. Nii ohutuse kui ka trenni mõttes läksime ülesse köies ja kassidega kuigi kõrval lippasid teised grupid ilma köie ja kassideta meist mööda. Olime varemgi hobuseid möödumas näinud aga laugel kuid libedal sulanud liustikul oli hobuseid ülesse ukerdamas näha esmakordne kogemus. Ühel oli ka varss kaasas aga lõpuks nägime neid nii üleval laagris kui ka teepeal alla tulemas. Päeva eesmärk, vana meteoroloogia jaam, 3700 m peal, oli juba kaugelt näha kuid kuidagi lähemale ei jõudnud. Keha andis juba tunda, et läheb raskemaks ja liustiku lõppu jõudes tegime kerge puhkuse, sest viimased paarsada meetrit oli otse kivisest nõlvast ülesse. Kohale jõudes keel vesti peal, mul vähemalt. Osadel oli parem, osadel kehvem olla. Jagasime laagrikohad laiali, lükkasime telgid ülesse ja rutiini käima. Ma läksin otsejoones magamiskotti, et paar tundi uinakut teha. Kuigi olin eelmisel ööl hästi maganud, välja arvatud äikesetormi ajal paar ärkamist, kui tundus, et keegi nagu oleks taskulambiga väljas ja laseks strobo otse telgile. Kui aga mürin järgi jõudis, oli aru saada, et kõigest äike. Pärast lõunauinakut ühinesin teistega kohvikus, kus 17 lari eest kohaliku õlut sai. Osad maitsesid ka pannkooke ja hõõgveini. Õhtul läks ilm päris kehvaks, sai isegi oma soe jope välja otsitud, et päikeseloojangut (ja seal mobiililevi) nautida. Ma jagasin telki Allani ja Kristeniga. Meie kolmene telk mahutas inimesi ilusti aga asjade jaoks eriti ruumi polnud, mistõttu jätsime ööseks vähemalt ühe koti õue katte alla. Ventilatsioon aga polnud teab mis hea, mistõttu jätsime mõnikord ilusama ilma korral lukud natuke lahti, mis mõnel ööl aga kätte maksis ja telki tuleva vihmasorina peale kõige lukupoolsem mees kiirelt tegutsema pidi.
Meteo station või Betlemi hütt on kõrgeimal asuv hoone Gruusias. Algselt alpinistide poolt loodud hütis hakati ka meteoroloogia uuringuid tegema. Tänaseks on ilmateadus kadunud ja alles on vaid hütt, mida iga aasta paremaks tuunitakse. Alles eelmine aasta käidi praeguse kohviku asukohas vetsus, nüüd olid aga aknad ees ja sai sooja hõõgveini juua. Toalett on kolitud hütist paarikümne meetri kaugusele, kahe istekohaga, vaateta (kui august vastu vaatavat mäge mitte arvestada) ja täpselt meie telkidest nii kaugel, et sinna minek pani pea valutama.
Öö oli tuuline ja telk platserdas korralikul, mistõttu uni oli häiritud. Kuskil 2 paiku öösel läks rahulikumaks ja oli kuulda kuidas naabertelgist inimesed tiputõusule liikusid. Ärkasin kerge peavalu ja külmetustundega aga õnneks oli plaanis kerge aklimatiseerumistõus. Päike oli väljas ja tuult oli harva. Eesmärgiks oli ca 4100 m peale liustiku piirini tõusta ja alla tagasi tulla. Ca kaks tundi mööda kivist rada üles-alla, kõrval paarisaja meetri kaugusel kulges kõrge sein, kust aeg-ajalt kive alla veeres ja olimegi sihtkohas. Olime paarisaja meetri kaugusel ohutus kohas. Tegime väikesed snäkid ja puhkuse ning võtsime suuna tagasi laagrisse. Enesetunne oli kehv ja viskasin telki puhkama. Õhtusel mõõtmisel oli pull 90 ja Sp02 90, täitsa normis. Õhtupooliku veetsime kohvikus, kus nautisime pakutavat head ja paremat. Sai nii pannkooke, õlut kui ka sooja hõõgveini.
Viienda päeva hommik algas kõva rahega, ilm oli kehv ja väga ei kippunud õue. Õnneks oli Allani kord hommikusööki teha, mistõttu sai looduse eest telgis edasi lebotada. Esialgne plaan oli lähedalolevale White Cross tippu umbes 200 tõusumeetrit ülesse aklimatiseeruma minna, kuid kehva ilma tõttu jätsime selle ära. Lõunast oli nagunii plaanis tiputõusul vajalike võtteid üle korrata. Harjutused tegime laagri lähedal oleval väikesel lumelapil, mille kalle sarnanes eesootavaga. Harjutasime erinevaid olukordi ja libistasime end igal võimalikul moel nõlvast alla, proovides kirkaga end seisma jätta. Pärastlõunast alates oli vaba aeg, sest juba südaööl plaanisime välja liikuda tiputõusuks. Vaatasime veel varustuse üle, küsisime infot ilma ja olude kohta alla tulevatelt gruppidelt ja sättisime puhkama.
Kuues ehk tipupäev! Ärkasime südaööl ja panime kohe hilise õhtusöögi/varjase hommikusöögi vee käima, et enne minekut väike soe energia sisse tankida. Viimased sättimised veel ja kott selga. Start oli plaanis ühest, reaalselt hakkasime tsip hiljem liikuma. Ilm oli suurepärane, mõnusalt jahe ja tähed olid kenasti väljas. Külm ei olnud, isegi sooja pesu pükse polnud alla vaja. Surusime suhteliselt kiirelt liustiku äärele ja sealt lõpmatutele lumeväljadele. Reaalselt tundus, et see ei saagi otsa. Jõuad üle lauge künka ja jälle hakkab tõus. Terve tee köies kõndides näed pimedas vaid pealambikeste rivi kaugemal ees ja paar meetrit enda ette. Päikesetõusuga jõudsime mõnusalt laugema kohani ja tegime väikese puhkepausi, kohendasime riietust, näksisime ja kergendasime keha. Ca 45oo meetri pealt hakkas järsemaks minema ja viimane 150 tõusumeetrit oli väga järsk. Õnneks olime eelnevalt selleks samaks momendiks harjutanud ja seetõttu oli lahingus kerge. Viimane minek oli raske aga motivatsioon ülesse jõuda oli suur. Ülesse jõudsime kella kümneks, seega ülesse tibake alla üheksa tunni. Tipp oli lauge aga tilluke, kõik korraga ülesse ei mahtunudki ja kuna peale meie oli veel inimesi siis käisime täitsa tipus köiskondade kaupa. Ühed bulgaaria ronijad olid terve meloni tippu vedanud ja jagasid seda rõõmsalt kaasteelistega. Täitsa huvitav kogemus 5047 m kõrgusel melonit süüa :D Ilm oli terve päeva ilus, tipus küll vähe tuulisem kui muidu. Tõus oli raske olnud seega pikalt ülesse vedelema ei jäänud. Kohustuslikud pildid tehtud võtsime suuna uuesti alla. Liustikul lõi väsimuse sisse aga teadmine, et alla ootab oodatud puhkus käskis jala-jala ette panna. Laagrisse jõudes märjad saapad ära ja telki puhkama, teistel oli rohkem eluvaimu sees ja läksid veel kohvikusse muljetama.
Meiega samal ajal oli ka üks teine väiksem, kolmene, Eesti grupp Kazbegil, kes olid ka meile tuttavad. Ühel nende meeskonnalistest, Indrekul kui täpsem olla, oli baaslaagris kehv olla, kuid eestlaslikult ta seda eriti ei teadvustanud. Pärast kolmepäevast kehva enesetunnet kaotas ta teadvuse ja kohalikud vabatahtlikud päästjad evakueerisid ta alla (kehva ilma tõttu ei saanud kopter järgi tulla). Kokkuvõtvalt, mitte kõigil ei lähe hästi ja tuleb välja, et tema keha ei olnud mägede jaoks mõeldud. Rohkem räägib ta ise TV3 saates Surmasuust pääsenud - LINK
Alla tagasi! Ärkasime üheksast ja Allan ütles telgist kui ma välja ronisin “hea, et iga päev ilus ilm on olnud kui hommikusi toimetusi teeme”, mille peale läks ilm muidugi korralikult tuksi. Esimesena väljas hakkasin kohe vihma käes süüa tegema aga kui söök söödud oli ja asju pakkuima hakkasime läks ilm korralikult käest ära - sadas horisontaalset lörtsi ja tuul tahtis lahtisi asju minema lennutada. Kõik asjad, mis telgist välja tõstetud olid ja pakkimist ootasid said sekunditega märjaks ja ülejäänud pakkimine nägi välja kui tagurpidine pesu välja võtmine pesumasinast. Õnneks teadsime, et rohkem matkaasju vaja ei lähe. Kõik märg nodi kotis saime kambaga baaslaagrist pärast kümmet minema. All liustikul oli erakordne udu, paar meetrit ees kõndivat inimest nägi juba häguselt, kaugematest matkalistest rääkimata. Õnneks on tegemist sõbraliku liustikuga, kus suured lõhed ja muud ohtlikud kohad puuduvad. Tuli välja, et olime liialt vasakule kaldunud ja põhiraja ära kaotanud, mistõttu pidime vee vulinat kuuldes otsa ümber keerama ja rohkem paremale hoidma, kosest ilmselgelt pole otstarbekas alla minna. Kui üles tulles oli ilm ilus ja pinnas kõva siis alla minnes olid kivid libedad ja pinnas mudane, paar korda oleks tagumiku isegi maha pannud aga õnneks jäin püsti. Väikesel ristimäel ootasime kõik järgi ja sealt edasi läksime alla gruppides, kes tahtis rahulikult liikuda tuli rahulikult ja kellele meeldis kiire tempo rohkem läks kiirelt. Aeg-ajalt ootasime teisi järgi. Trinity kiriku juurde jõudsime umbes kuue tunniga. Kogusime grupi uuesti kokku ja võtsime väikebussi, millega alla külla saime, et õigele bussile minna. Kotid autosse sai tõeliselt mägimatka lõppenuks lugeda ja kergendatult õlle lahti teha. Teepeal tegime veel paar väikest peatus kohaliku majanduse turgutamiseks.
Tbilisisse jõudes läksime kohe ööbimiskohta, mis asus kesklinnas Fabrika lähistel jagasime enda tubadesse, pesime end puhtaks ja võtsime suuan taksodesse, et korralikule õhtusöögile minna. Laud lookas ja head veinid ees nautisime seltskonda ja tegime toostid eduka matka terviseks. Osadel jätkus veel jõudu, et linna pidutsema minna.
Esimene korralik puhkepäev algas umbes kümnest, kui varem koju jõudnud ülesse ärkasid. Piduliste jaoks natuke varajane, kuid pole ju mõtet tervet päeva maha magada. Läksime linnapeale hommikusöögile, millele järgnes retk vanalinnas, vaba aeg ostukeskuses ja paadisõit jõel. Ilm oli ilus ja Tbilisi mõnus. Käisime ka gondilga Gruusia Ema juures vaateplatvormil linna vaatamas. Jalutuskäik lõppes jõeääres olevas väävlisaunas, kus privaatsaunas lõõgastusime ja lasime end kohalikul pesutädil/-onul end masseerida ja pesta. Erakordne kogemus! Kehad puhtad jalutasime lähedal olevasse veinikeldrisse, et nautida kohaliku head veini. Õhtu nael aga oli Gruusia õhtusöök, koos tantsijate ja lauljatega. Laud kohalikule kombele kohaselt lookas. Alguses tundus võimalik, et suudame kõik ette toodu ära süüa aga poolepealt andsid isegi kõvemad tegelased alla - kogused lihtsalt meeletud. Õhtu lõppes vanalinnas ööklubis, kus viimanegi jõud kehast välja tantsitud sai.
Viimasel päeval puhkasime end välja, käsime kohalikul turul ja nautisime vaba aega linnas. Päeva teises pooles läksid osad ostlema ja teised lasketiiru püsse paugutama. Ööbimiskohas pakkisime asjad ja sõime kodukõrval Fabrikas kõhu täis. Meeldivas Telliskivi moodi kohas sai soodsat käsitööburgerit. Juba öösel suundus enamus tagasi Eestisse. Mina, Allan ja Kristen aga edasi uuele seiklusele. Sellest juba peagi!
Kogu elamus järgi vaadatav ka liikuvas pildis:
Järgmise korrani!
Kaspar