Elamus Pluss võttis vedur Merlini juhtimisel eelmisel suvel ette korraliku seikluse. Sõitsime Tallinnast laevaga Helsingisse ning sealt 16 tundi bussiga Põhja-Rootsi, et matkata Kungsledeni matkarajal. Vahemärkusena mainin, et Kungsleden on tuntud enda maaliliste vaadete ja lumiste tippude poolest. Matkarada on üle 400 km pikk, kuid meie võtsime ette Abisko-Nikkaluokta lõigu, mille pikkuseks on umbes 120 km.
Nüüd aga asja juurde. Ilmselt ei ole palju neid, kes rõõmust lakke hüppavad, kui mainida, et sõidame 16 tundi esmalt bussiga ja alles seejärel saame endast matkalise välja lasta. Noh, tegelikult see nii hull ei olegi. Kui sulle meeldib allolevast loetelust vähemalt üks tegevus, ei ole põhjust muretsemiseks:
1. kaardimäng,
2. sokkide kudumine,
3. lobisemine,
4. magamine,
5. söömine,
6. muusika kuulamine,
7. laulmine,
8. erinevad sõnamängud.
Just nimelt need tegevused sisustasid meie pikka sõitu ning aeg tõesti lendas. Kõigi ülalmainitud tegevuste vahel leidsime imekombel isegi aega, et seltskonna kotisisud üle inventeerida ning ebavajalik bussi jätta. Oli ka neid, kelle koti me 5 kg võrra kergemaks muutsime. Thank me later!
Mida põhja poole aga jõudsime, seda vaiksemaks jäime, sest aknast välja vaadates tervitasid meid juba põhjapõdrad ning kauguses lumised mäetipud.
Abiskosse jõudes algas meie 6-päevane matk. Kogu seltskond oli ootusärev ja väike matkanärv oli ka sees, sest tegelikult ei teadnud meist keegi, mis meid täpselt rajal ees ootamas on – aga kui järele ei vaata, siis teada ei saagi. Seega asusime teele.
Matka esimestel päevadel kulges rada mööda jõeäärt ning tundus, et Kungsledeni Jumalad hoidsid meid, sest imekombel oli meie saatjaks soe päike. Rada on väga hästi märgistatud ning ära eksida ei ole tõesti võimalik. Ka kompassi võid koju jätta. Ainus, mis esmalt kimbatust tekitas, olid suured sääseparved. Olime selleks küll valmistunud, kuid tegelikult ei ootanud meist keegi päris sellist vastuvõttu. Nii palju sääski ei ole ma vist kunagi korraga ühes kohas näinud (st enda kätel). Õnneks olime kaasa võtnud korralikud sääsemürgid, mis said meie poolt hellitavalt nimeks Teet. Nii, et ka sääseprobleem sai lahendatud ning esmane ehmatus kadus. Kelle ma nüüd oma sääsejutuga ära hirmutasin, siis teise päeva õhtuks olime Abiskost juba piisavalt kaugel ning sääskedest priid.
Matka jätkudes tundus aga aina rohkem, et Kungsledeni Jumalad on meid maha jätmas. Pidime rinda pistma erinevate väljakutsetega, mis panid proovile nii meie füüsilise kui ka vaimse vastupidavuse. Läbisime paljajalu jääkülmasid jõgesid, võitlesime villidega ning jäime enda ajagraafikust maha ega jõudnud õigel päeval oma ainsasse ööbimiskohta, mille broneerinud olime. Kuna varasemad ööd olid telkides veedetud, oli soojast ja mugavast voodist ilmajäämine meie kõigi jaoks üsna kurb. Küll aga oli see õhtu kogu matka jooksul üks parimaid! Leidsime imeilusa koha telkimiseks, mängisime enda laagrikohas Saskut, puhkasime ja jutustasime telkide ees tundide viisi ning nautisime üheskoos seda ilusat õhtut.
Järgmisel hommikul ärkasime üles selle peale, et vihma sadas. Kuna lootsime, et saame siiski varasemalt broneeritud majakeses ööbida, pakkisime end hommikul vara kokku ning jätkasime teekonda vihmas. Kungsledeni rajal puudub igasugune telefonilevi, seega ei olnud meil võimalik majutuskohaga ühendust saada. Mägimajakesse jõudes saime aga parima võimaliku uudise üldse – neil oli meie jaoks majakestes ruumi ning saime oma broneeringu päeva võrra edasi lükata! Tundub, et Kungsledeni Jumalad olid siiski endiselt meiega. Tõeline luksus oli pärast tervet päeva vihmas ligunemist saada kindla katuse alla, riided ära kuivatada, Saskut mängida ning pehmes voodis end välja puhata.
Matka lõpuni oli jäänud veel 2 päeva, kui ilm otsustas Põhja-Rootsile omase pöörde võtta– vihma kallas kui oavarrest. Otsustasime, et ei lase sel oma tuju rikkuda. Pakkisime kotid ja kotisisu mägimajakeses võimalikult veekindlaks, panime vihmajoped selga ning asusime teele. Küll aga oli sadu nii tugev, et lõpuks ei olnud ka veekindlatest riietest kasu. Õhtuks jõudsime Kebnekaise mägimajakesse. Kuna olime kõik läbimärjad ning mõned väänasid magamiskotist vett välja, oli selge, et seda ööd me telkides ei veeda. Siinkohal tulid mängu head läbirääkimisoskused ning suutsime endale hea hinnaga ühe väikese maja Kebnekaise juures broneerida. Taaskord saime kõik asjad ilusti ära kuivatada ning siis juba matka viimast päeva alustada.
Vaatamata erinevatele väljakutsele, millega matkal tegelema pidime, ei kadunud kellelgi meist entusiasm ja motivatsioon. Kui mõni olukord tekitaski frustratsiooni, siis juba samal õhtul naersime kõik koos selle üle. Iga matka päev tõi uusi üllatusi ning olenemata erinevatest väljakutsetest, premeeris matkarada meid ägedate vaadete ja südantsoojendavate mälestustega ning õpetas meid hindama looduse ilu ja visaduse jõudu. Nägime ka suurt põhjapõtrade karja ning matkasime polaarpäevas. Jah, mitte kordagi ei läinud pimedaks ning kell 2 öösel oli sama valge kui kell 12 päeval!
Elamusvedur Merlin on kogu seltskonnale meeletult tänulik nende ägedate mälestuste eest, mis me üheskoos Rootsi matkal lõime. Loodan, et teeme seda varsti jälle!
