Elamus Plussil täitus sel aastal esimene juubel - saime 5-aastaseks! Aga ettevõtte asutajad Allan, Kristen ja Kaspar olid matka- ja mäepisikusse nakatunud juba ammu enne seda. Isegi enne, kui Allan habeme kasvatas…

Esitasime meestele 4 küsimust teada saamaks, kuidas Elamus Pluss sündis, milliseid põnevaid seiklusi mehed ette on võtnud ja kuidas üldse kogu see reisimine, matkamine ja mägironimine nende jaoks alguse sai. Ja etteruttavalt võib juba öelda, et nende elud on olnud ikka päris kirjud…

1. Kust algas teie endi huvi matkamise ja mägironimise vastu?

Allan: Nagu ilmselt paljudel, minu esimene samm mägede suunas oli mitmepäevased matkad. Siinkohal tänusõnad minu vanematele, kes istutasid juba noorena minusse reisimise, telkimise ja matkamise seemne. 14-aastasena iseseisvalt Inglismaale suvekooli minek tähistas "pesast välja lendamise" ehk omal käel reisimise-matkamise algust. Lisaks sellele on mind alati tõmmanud ekstreemspordid: rulasõit, erinevad võitluskunstid jms. Tundsin adrenaliini tõmmet. Seega oli ainult aja küsimus, kui leian tee ka ekstreemse matkamise ehk mägimatkamise juurde.

Olin äsja tüdruksõbraga tagasi tulnud tagasi 10-päevaselt matkalt ümber Mont Blanci, kui Kristen helistas mulle, et "me läheme järgmisel suvel Mont Blanci tippu tegema, aga Kaspar murdis jalaluu ja meil on üks vaba koht". Pikka veenmist ma ei vajanud, kuna mõtted ümber mäe käimise asemel hoopis tippu minna olid juba peas ringlemas.

Kristen: ma olin poolkogemata aasta-paar varem juba Mont Blancile minemas, aga tol korral aklimatimägedest kaugemale ei jõudnud. Tahtsime uuesti proovida, aga seekord iseseisvalt.

Allan: Hakkasime trenni tegema ja veel mäe jalamil õppisime selgeks "vahemehesõlme". Nii me võtsimegi kolmekesi, mina, Kristen ja Hannes Teiss, suuna Lääne-Euroopa kõrgeima tipu poole. Läbi sõna otseses mõttes surmasuu saime oma esimesed tipud tehtud. Aasta oli siis 2017. Olime noored ja entusiastlikult - tagantjärele, meil oli väga palju õnne.

Enne reisi küsisime soovitusi Kunnar Karult, kelle sõnumit annan nüüd ise edasi, kui keegi küsib nõu iseseisvalt Mont Blancile minekuks: "See ei ole hea mõte, tegu on tõsise mäega. Aga kui te olete juba otsustanud ja teid ümber veenda ei anna, siis ma võin teile soovitusi anda... ". Kõigest hoolimata oli emotsioon mäelt alla jõudes unustamatu; esimene mägi jääb alati meelde. Olles pea ees vette hüpanud, teadsime, et mägedes sellist ruletti kaua mängida ei saa. Tuleb end harima hakata.

Kristen: Olin alati poisikesena esimene, kes puu otsas oli. Ja kõige kõrgemal. Ja küllap oleme kõik noorena näinud filme, kuidas alpinistid ähkides lumistele tippudele ronivad. Sealt vist huvi tuligi. Noorena tundus unistus midagi sarnast teha kättesaamatu, keeruline ja kallis. Aga nagu öeldakse - kättevõtmise asi.

Kaspar: Minu matkamise pisik tuli vanematelt. Nad käisid nooruspõlves palju mägedes matkamas - nii Nõukogude Liidu piires kui ka hiljem Norras ja Alpides. Nad küll ei tegelenud mägironimisega, aga vahel viisid ka matkamarsruudid üle liustike. Suuremaks saades hakkasin vanematega ka mina kaasas käima. Mu esimene tõsisem mägimatk oli juba umbes 7-aastaselt.

7-aastane Kaspar vanematega Slovakka mägedes matkamas.

2. Miks otsustasite luua ettevõtte ja hakata inimesi reisidele viima?

Allan: Kristeniga proovisime start-upide näol ettevõtlust juba ülikooliaegadel. Mäletan eredat hetke, kui ühel korteripeol rääkisime Kristeniga elu-olust, tulevikuplaanidest ja visioonidest ning nägime üksteises põlevat ambitsiooni midagi ära teha. Eks nagu ikka, esimesed iduettevõtted lendu ei läinud, aga ettevõtluse pisiku saime mõlemad külge. Ühtlasi nägin, et meil on ühesugune äriline mõtteviis ja hea sünergia nii isikuomaduste kui ka oskuste poolest.

Samaaegselt alustasime uue põneva hobiga - mägironimine. Hobist sai kiiresti kirg ja haarasime igast võimalusest enda tehnilisi teadmisi arendada. Ühel hetkel liitus meiega ka Kaspar - hakkasime kolmekesi mägesid ronima. Lähenesime mägironimisele pigem sportlikust kui spirituaalsest küljest. Järjest rohkem hakkas sõpradel ja tuttavatel tekkima huvi meie tegemiste vastu. Mäed jätavad väheseid külmaks. Kindlasti aitasid siinkohal ka värvilised lood rasketest hetkedest, ohtlikest olukordadest ja kõige selle kiuste tippu jõudmisest.

Üks hetk käiski Kristen välja mõtte, et võiksime ka teistele pakkuda neid võimsaid emotsioone. Eestlastele tähendavad mäed ju ka reisimist, eksootilisi piirkondi ja kultuuriruume ning ekstreemselt ilusaid kogemusi, mis ei ole kaugeltki kõigile kättesaadavad. Samaaegselt nägime, et Eesti mägironimise maastikul on põlvkondade vahetus ja n-ö vaakum. Turg on valmis millekski uueks.

Kaspar: Tol ajal ei olnud Eesti turul noorusliku energiaga tegijaid, kes mäereise korraldaks. Tehti “vanakooli” stiilis asju siseringile. Lahedad sihtkohad liikusid ka suuresti suletud ringis.

Kristen: Mõtlen, et seiklused ja mälestused on kõige väärtuslikum üldse. Aega me keegi kunagi tagasi ei saa ja raha õnnelikuks ei tee. Küll aga teevad seda head inimesed ja sees sooja tunde tekitavad mälestused. Elu on liiga lühike, et igavalt elada ja “lahedamat homset” oodata. Tuleb minna ja tuleb seigelda!

Maailm on niivõrd suur ja lai, et isegi kui tahaks, siis kõiki lahedaid asju läbi teha ei jõuaks. Küll aga saame proovida tuua teiste inimesteni nii palju seikluseid kui võimalik! Tahan elada ise seiklusrikast elu ja aidata seda teha ka teistel. Sellepärast Elamus+ asutatud saigi.

Allan: Just. Nii siis istusimegi laua taha maha - esialgu mina, Kristen ja Triin Sõro, hiljem ka Kaspar. Varasemate start-up kogemuste põhjalt panime paika esmase ettevõtte struktuuri ning pärast 2019. aasta edukat proovireisi Kazbekile sündiski ametlikult ettevõte Elamus Pluss. Ettevõtte edasisele arengule aitas palju kaasa osalejate ülivõrdes tagasiside. Tundsime, et oleme õigel teel.

3. Millistel koolitustel käisite enne gruppide juhtimist oma teadmisi täiendamas?

Allan: Kuna elasin mägironimisega algust tehes parasjagu Californias, siis minu esimesed koolitused olid seal. Otsisin üles erinevad mägironimise REI poolt korraldatud koolitused, mis toimusid kohe päris kaljudel. Õppisin nii köietööd kui ronimistehnikat. Eestisse tagasi jõudes jätkasin samuti koolitustel käimist, suuresti Marko Aasa ja Rees Juurmaa käe all. Ühtlasi liitusin ka Tartu alpinismitrenniga, mis toimus Tartu Ülikooli spordihoones ja oli Firni alpiklubi lipu all. Samal ajal käisin juba ka iseseisvalt mägedes ja hingasin sisse mägironimise infot veebiavarustest. Arenesin kiiresti ja varsti leidsin ennast nii grupijuhi kui treeneri rollist, et õpitut teistele edasi anda ja mägedes teed näidata.

Kristen: Kui aus olla, siis esimesi kordi käisime mägedes niimoodi, et sõna otsese mõttes mäe peal vaatasime Youtube’i videoid, et mis siis tegema peaks, kui kellegagi midagi juhtub. Köied jm vajalik oli meil kaasas, aga teadmised-oskused tegelikult õhkõrnad. Nii ei soovita ma kellelgi mägedesse minna. Üsna kiirelt taipasime, et palju lõbusam (ja turvalisem) on mägedes käia, kui ohuolukordade lahendusi tead ja nende lahendamisel ka kogemusi omad. Praktikat köietöös saime Astangul Marko Aasa erinevatel ronimiskoolitustel, Rees Juurmaa juhitud alpinismitrennis Tartu Ülikooli Spordiklubis ja iseseisvalt Eestis ning välismaal ronimas käies.

Kaspar: Mulle meenub ka üks ammune alpilaager Alpides, mis oli eestlaste poolt korraldatud ja millel osalesin. See kestis nädal aega. Õppisime laagris alpinismi põhitõdesid, see oli selline esimene tutvumine. Kuigi sain laagrist tehnilise alpinismi kohta palju väärtuslikke baasteadmisi ja mägironimine puges mulle südamesse, tundsin, et mägedes saaks elu-olu paremini organiseerida ja asju efektiivsemalt teha kui laagris õpetati. Et mägedesse kuivatatud saiakuubikute kaasa tassimine ja maitsestamata makaronide keetmine pole mõistlik - mulle meeldiks kasutada paremaid ja tänapäevasemaid lahendusi.

4. Mõni huvitav seiklus, matk või kõrgem tipp, kus iseseisvalt enne Elamus Plussi loomist käisite?

Allan: Põnevaid lugusid on palju, aga ilmselt siiani top 1 seiklus on olnud kuuajane reis 2018. aastal Tansaaniasse. Seal oli kõike. Mina, Kristen, Kaspar ja Gert Tomingas jõudsime Kilimanjaro tippu ja hiljem liitusid meiega kaaslased. Kilimanjaro oli meie kõrgusrekord, aga ka kogu see melu mäe ümber oli eriline. Nelja inimese peale oli meil ca 20 kohalikku (giidid, kokad, porterid) - seal muudmoodi ei saa. Meie seiklus algas sellega, et otsisime alles Tansaaniasse kohale jõudes endale välja tuurioperaatori. See tähendas pimedates keldriruumides purjus kohalikega kauplemist, samas ka ärihoonetes kuldketiga ärimeestega diilide tegemist, ja seejuures proovides mitte lasta endal nahka üle kõrvade tõmmata. Ei soovita sellist varianti, kui mugavust ja turvalisust hindad.

Kuna olime noored ja tugevad, siis panid mäel giidid meile korralikult tempot. Saime tipu tehtud ja olime tipupäeval kõige kiirem grupp, vaatamata laes pulsile ja märkimisväärsele kõrgushaigusele. Pärast mäge käisime safaril, kus põgenesime laagris lõvide eest, ja lõõgastusime Zanzibari liivarandadel kookosest jooki rüübates. Pidasime maha unustamatud peod kohalikes klubides - no, ikka väga wild peod - ja kauplesime turul igapäevaselt kohalikega. Kogu see kultuurišokk, kuidas nii vaeselt elavad inimesed suudavad olla nii vabad ja rõõmsad, mitte rõhuda materiaalsetele väärtustele, vaid olla tänulikud selle eest, mis meil on. Paneb ühest küljest mõtlema ja samas ka läänemaailma mugavusi rohkem hindama. Seega saime täie raha eest mägesid, kultuuri, eksootikat, elufilosoofiat ja pidu. See reis on üks näide sellest, millist seiklust proovime edasi anda ka enda reisidel.

[sellest reisist on ka video ning Kaspar kirjutanud blogi]

Kristen: Enne Elamus+ asutamist on minu teravaimaks elamuseks Alpides liustikul äiksetormi jäämine. Umbes tund aega viibisime äiksepilves selliselt, et konstantselt sai pähe elektrit. Kui tõstsid kirka või käe peast kõrgemale, siis tundsid voolusurinat käes. See oli uskumatult võimas (ja ka ohtlik) loodus me ümber. Esialgu hakkasin köiekaaslastele kaebama, et kas nad kärsahaisu tunnevad. Kõik kehitasid õlgu ja mõtlesid, et olen hulluks läinud. Mingi hetk oli kärsahais nii tugev, et olin veenunud, et mul kiivri külge kinnitatud Gopro on põlema läinud. Hakkasin seda käega peast maha lööma, mille peale teiste kahtlus mu stabiilsuses veelgi tõusis 😀. Mõni hetk hiljem tundsid aga kõik teised ka elektrivoolu oma tutimüts-antenni kaudu, minu Gopro-antenn oli lihtsalt "esimene vastuvõtja" olnud.

Kaspar: Eredalt on meeles noorusaegadest kokkupandava süstaga süstamatkad vanematega ja esimene mitmepäevane matk Slovakkias. Ma olin siis 7-aastane. Matkasime jalgsi mitu päeva järjest ja ööbisime telgis.

Jah, soovist “midagi ära teha” ja tahtest sõpradele ägedaid reise korraldada on tõepoolest kasvanud midagi suurt ja ilusat. Lühikese ajaga on Elamus kasvanud juba päris suureks. Kolmest sõbrast on saanud sadade inimestega kogukond - see on midagi erilist.

Mida toob tulevik? Kindlasti ohtralt lõbusaid reise, alpinismitrenne ja kodumaised kestvusüritusi, see on kindel. Kristeni, Allani ja Kaspari pidev soov nii ise areneda kui ettevõtet arendada tagavad, et rong sõidab muudkui edasi. Ühe koha peal seismine pole lihtsalt nende teema. Palju energiat ja julget pealehakkamist edasistes tegemistes!

Autor: Kelli Kuslap