Marko Aasa

Ütlen kohe ausalt ära, et noorena ei huvitanud mind alpinism karvavõrdki. No täiesti null. Ma ei teadnud alpinismist üldse mitte midagi ja isegi mõte mingi mäe otsa ronimisest oli kindlalt väljaspool minu universumit.

Siis ühel hetkel sattusin ajaviiteks lugema ühte raamatut. See oli Jon Krakaueri raamat “Hõredasse õhku”. Õudne lugu - räägib 1997. aasta Everesti kohutavast katastroofist, kus oli palju surnud alpiniste ja amputeeritud käsi ja jalgu. Ma lugesin selle raamatu ühe õhtuga läbi ja siis käis ajus kuskil plõks ja oli kohe selge, et ma pean ka alpinismiga tegelema hakkama. Ja nii läkski.

Pärast seda hakkasin käima Jaan Künnapi alpinismikoolis ning olen nüüdseks üle 20 aasta oma suvedest mägedes tuulde lasknud.

Loe Marko kohta ka Wikipediast.

Põhilised reisihuvid: Alpinism ja mägimatkad, ilusad looduskaunid kohad

Koolitused/kursused: Alustasin Jaan Künnapi alpinismikoolist ja alpinismiklubist. Sain seal kõvasti teoreetilist ettevalmistust klassiruumis ja ronimist Astangu kaljudel ja Rannamõisa jäistel merekallastel. Kaks suve kulutasin sel ajal veel Kaukaasia mäestikus - Ullutau alpilaagri koolitus päris mägedes Vene mägedeinstruktorite käe all. Edasi juba pidev praktika mägedes ja harjutamine Eestis. Muuhulgas olen osalenud vähemalt kümnekonnal Eestis korraldatud ronimisvõistlusel nii jääl kui kaljul - kiirusronimine, raskusronimine, paarisronimine, klemmironimine, päästetööd, matkatehnika võistlused. Oma võistkonnaga oleme isegi jõudnud Eesti meistrivõistluste võiduni matkatehnikas.

Alates 2017. aastast olen ise korraldanud algajatele alpinismihuvilistele mägedereise. Ja koolitanud huvilisi juba enne Eestis, et mägedes paremini toime tulla. Sealhulgas olen algajatega käinud kümneid kordi Astangu paekiviseinal kaljut ronimas, Rannamõisas ja Türisalul jääronimist proovimas, korraldanud hunniku loenguid mägedest ja julgestusest ja ohutusest ja meditsiinist ja varustusest ja muud ka.

Mõned tipud, kuhu jõudsin:

  • Kõrgetest mägedest Lenin (7134 m) - Pamiiris asuv mägi, mis 7000+ mägede seast ilmselt üks lihtsaimatest. Aga ei olnud teps mitte lihtne!

  • Aconcagua (6962 m) - Lõuna-Ameerika kõrgeim tipp ja kuna lund minu ajal eriti polnud, siis meenutas natuke kõrget kivihunnikut.

  • Tartu Ülikool 350 (6258 m) - raskelt ligipääsetav ja kõik need jõeületused ka.. Ja viimati käidi seal 30 aastat tagasi.

  • Lobuche (6119 m) - Nepaal on vahva, soovitan! Ja Everesti baaslaagri matk aklimatiseerumiseks on igati sobiv.

  • Lazio (6045 m) ja Uku (5202 m) - ronisime Hiinas pikalt suletud Kun-Luni mägedes, sealhulgas esmatõusud ja -marsruudid.

Mõned tipud, kuhu üles ei jõudnud: Khan Tengri (7010 m), Ojos del Salado (6885 m), Denali (6194 m). Miks ei jõudnud? Küsi mõnel Elamus+ reisil otse elamusvedurilt!

Tuntumatest mägedest: näiteks Elbrus (5642 m, 2x tipus, 1x mitte), Kazbek (5054 m, 4x tipus, 1x mitte; kahte erinevat marsruuti pidi) ja Mont Blanc (4810 m, 4x tipus, kahte erinevat marsruuti pidi).

  • 7000+ m: 1 kord

  • 6000+ m: 6 korda

  • 5000+ m: 10+ korda

  • 3000+ ja 4000+ m: palju kordi

Mõned huvitavad kohad: 

  • Aasias Kun-Luni mäestikus Uku nimelise mäe (5202 m) esmavallutus

  • ekspeditsioon 30 aastat puutumata Tartu Ülikooli nimelisele mäetipule (6258 m) Pamiiris

  • Alaskal Denali tipu (6194 m) viimases 5200 m kõrguses laagris 5 päeva tormivangis

  • Venemaal Koola poolsaarel Hibiinide mäestikus kaljune Bolšoi-Vudjavri tipp (1068 m; 5A) ja Kaukaasia mäestikus Ullu-Tau peatipp (4207 m; 4A), kummaltki ei julgenud eriti alla vaadata

  • mägimatk Pakistanis Karakorami mäestikus kaheksatuhandeliste mägede K2, Broad Peak ja Gasherbrum jalamile (4600 m)

Tahad rohkem mägedest teada-lugeda-vaadata: 

Kontakt: marko@elamuspluss.ee